http://www.kokkama.ee/2016/05/alkoholivaba-rabarberimojito-paleo-veel.html#more
kolmapäev, 25. mai 2016
Alkoholivaba rabarberimojito
Facebookis jagas keegi huvitavat retsepti, mille tahan kindlasti järgi proovida.
Johannese 4. sünnipäev
8. aprillil oli Johannesel neljas sünnipäev. Nädal hiljem olid ka suuremad pidustused, sest esiteks jäi ta haigeks (nagu enamasti tal traditsiooniks on sünnipäevaks haigeks jääda) ja teiseks oli minul laupäeval niigi kolm konkureerivat üritust (maakonna segakooride päev, maakonna näiteringide päev ja õhtul veel Mihkli sünnipäev). Õigel päeval sai poja meilt endale mängumõõga, sest viimasel ajal on tal Zorro-maania, kalapüüdmiskomplekti, veepalli, järjekordse Lego ja sellise pallimängu, kus on karvane tennisepall ja kaks krõpsuga kaetud kilbi moodi asja, mille külge palli visata saab. Plaan oli talle muidugi õues sõitmiseks mingi korralikum ATV moodi sõiduriist kinkida, aga korralikema hinnad algasid nii umbes 400 eurost, nii et me loobusime.
Külalistelt sai ta kingiks aiatööriistade komplekti (reha, labidas ja hari), väikse kriiditahvli, Lotte doomino ja loovkaardid, konstruktori ja jalgpalli. Õnneks olid väga asjalikud kingid ja manguasjahunnik ei kasvanud.
Mõtlesin ka, et ma ei ole Johannese sünnilugu kuskile korralikumalt kirja pannud. Tema raamatusse sai küll miskit kirjutatud, aga ega seal ju väga ruumi pole.
Niisiis ...
7. aprilli õhtul pidasime Mihkli sünnipäeva ja nagu ikka sünnitustähtaja kandis, uuriti ka minult, et noh, millal siis minek on. Ei osanud ma pärijatele midagi vastata, sest olemine oli nagu ikka ja midagi erilist ei olnud. Arvati küll, et küll ma ikka varsti lähen. Kehitasin selle peale õlgu. Pidu väga pikale ei läinud ja 12 ajal öösel olime kodus. Voodisse saime poole ühe ajal. Kella ühe ajal tundus aga, et kõhus läks nagu õhupall katki. Olin poolunes ja ehmatasin ennast ärkvele. Nügisin Heigo ka üles, et ta mulle igaks juhuks rätiku tooks, juhuks kui veed peaks ära tulema. Tema oli kraps! voodist püsti, aga kui ma rätiku jalgevahele panin ja püsti tõusin, ei juhtunud midagi. Kõigutasin ennast ka, aga ei kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et ma nägin seda unes ja läksin pikali tagasi. Natukese aja pärast tõmbas emakas kokku. Mitte valusalt, aga tuntavalt. Tuli kerge ärevus. Umbes 15 minuti pärast kordus järgmine kokkutõmme. Ärevus suurenes. Ütlesin Heigole, et ei tea, kas nüüd läheb asjaks. Temal lõi, nagu ikka, ärevusest kõhu natukene lahti ja tahtis vetsu minna, ga ma ütlesin, et ma käin enne ise ära. Ja niikui ma tõusin, siis tulid pahinal ka veed ja jooksin vetsu. Hea, et Heigo selle rätiku ikka enne tõi. Heigo läks siis ema äratama, et meil on nüüd minek. Seda vett ikka tuli. Nii kui liigutasin, tuli jälle. Ema assisteeris minu juures ja Heigo pani veel viimased asjad haiglakotti (ma ei tea, kas ta vetsu ikka jõudis). Vahepeal olid kokkutõmbed juba umbes 8 minuti tagant ja kartsin, et kas ma ikka haiglasse jõuan. Ema oli meil ju ka kiirsünnitaja ja Raplas oli osakond kinni pandud. Helistasin igaks juhuks veel Rapla günekoloogiaosakonda, et kas peaksin enne nende juurest läbi minema, aga arvati, et kuna ma olen esmasünnitaja, siis peaksin ilusti Tallinnasse jõudma. Algselt oli plaan Paidesse minna, aga kuna me polnud jõudnud seda teed veel läbi sõita ja nagu kiuste oli sellel ööl korralik lumesadu, siis me ei hakanud riskima ja võtsime suuna Pelgulinna poole.
Kell oli 2.15, kui sõitma hakkasime ja andsin ka vennale teada, et me nüüd lähme. Panin veel Johannesele valmis ostetud riidest mähkmesisu püksi, autosse rätiku alla ja sõit võis alata. Lumesadu oli nii tihe, et kuni Tõdvani üle 70 km/h sõita ei saanud. Siis läks sadu hõredamaks ja saime kiirust lisada. Haiglasse jõudsime umbes 3.20 ja andsin kohalejõudmisest ka emale teada. Autos olid kokkutõmbed juba umbes 5 minuti tagant, aga õnneks mitte valusad, vaid lihtsalt pisut ebamugavad ja harjutasin õiget hingamist. Kui paberid said korda aetud, juhatati meid sünnitustuppa. Kõndida enam kokkutõmbe ajal eriti ei saanud, sest oli juba üsna ebamugav. Läbivaatusel oli avatus 2,5 cm ja KTG tuvastas sünnitustegevuse. Sünnitustoas panin haiglakitli selga ja edasised valud olid juba valu moodi ja 1-2 minuti tagant. Seal oli ka raadio, mille me käima panime, et päris vaikus ei oleks, aga ega me seda väga enam ei kuulanud ikka. Vahepeal käisin veel korra ka vetsus. Valusid aitas leevendada, kui Heigo mind seljatagnt puusadest tõmbas. Vahepeal käis keegi paar erinevat inimest küsimas, kuidas läheb ja kas ma valuvaigisteid tahan. Ei tahtnud. Tahtsin hoopis paljukiidetud vanni proovida. Lastigi siis see täis ja ronisin sisse. Minu jaoks oli jube ebamugav, sest Heigo ei saanud mind puusadest tõmmata ja ei olnud üldse kuidagi mugav. Mõnda aega ma seal siiski olin ja ühel hetkel tundsin, et vist on nagu juba kerged pressid ja lasin Heigol ämmaka kutsuda. Ta tuli, kontrollis avatust ja see oli juba 7 cm. Kell võis olla umbes viis. Täpselt ei tea, sest võtsin prillid ära ja oli juba väga valus, et midagi enda ümber konkreetsemalt märgata.
Kogu pressimistegevus toimus voodis külili ja Heigo aitas jalga hoida. Selle asendi pluss on see, et pressi ajal on jube hea voodi raami pigistada ja rebida. Ämmaemandaga ma siiski eriti rahule ei jäänud. Ei saanud ma julgustust ega innustust. Vahepeal küsis, kas ma asendit tahan muuta, aga ma vastasin oma kurnatuses ainult, et ma ei tea, mille peale tema vastas, et siis tema ka ei tea. Oleksin oodanud rohkem suunamist ja julgustust. Olin oma arust juba ikka jupp aega pressinud ja küsisin, kas pea ikka paistab juba, aga sain vastuseks, et ei paista veel midagi. Läheb aega. Mingi aeg ilmus ka vist mingi arst kohale, kellest mäletan ainult nii palju, et kui juba lõpusirge oli ja laps väljuma hakkas, käskis ta mul lõpuni pressida, et laps korraga välja tuleks. Rohkem ma teda ei näinud ja ühtegi nime ma ka ei tea. Nad kas ei tutvustanud ennast või ei suutnud ma lihtsalt midagi tähele panna. Digiloos ei ole ka kahjuks kirjas ...
Igatahes, Johannes pandi mulle rinna peale kell 6.44, Heigo lõikas nabanööri läbi ja oligi peaaegu tehtud. Platsentaga sain ka ühele poole ja anti seda ka näha. Päris rõve asi. Johannes oli mu rinna pealt täitsa vait, ainult nohises ja lurises. Kui ta aga mõõtmiseks ja kaalumiseks mult ära võeti, siis haigla kajas. Pikkuseks mõõdeti 48 cm ja kaaluks saadi 3100 g. Nii kui ta minu süles tagasi oli, jäi jälle vait. Heigo oli ka nii kutu, et pidin talle meelde tuletama, et ta lapsest ikka pilti ka teeks. Ja siis järgnes õmblemine. See oli ainus hetk, kus sain tuimestust. Kui ta õmblema hakkas ja küsisin, mitu õmblust tuleb, sain vastuseks, et ei ole mõtet lugema hakata. See ehmatas mind ära. Mind tikiti ikka üsna pikalt kokku. Hiljem lugesin haigusloost, et mul oli 5 cm tuperebend ja II astme lahkliharebend. Oi, see õblemine oli vastik. Mul oli selline tunne, et ta pressib nõela mul seljast läbi ja kohati tundus see isegi hullem kui sünnitus ise. Oli tükk tegu, et süles olevat pojakest mitte pigistada.
Kui küsiti, millist perepalatit me soovime, siis vastas Heigo kohe, et kõigi mugavustega, sest ma olin ikka päris läbi. Hea, et saime ikka valida, sest meil oli harukordne päev: sellel päeval sündis Pelgulinnas ainult 3 last. Palatisse viidi mind ratastooliga, sest omad jalad ei kandnud mind piisavalt.
Nii ta siis siia ilma tuli. Aega läks ikka väga vähe ja loodan, et teisega ikka haiglasse jõuan ...
Külalistelt sai ta kingiks aiatööriistade komplekti (reha, labidas ja hari), väikse kriiditahvli, Lotte doomino ja loovkaardid, konstruktori ja jalgpalli. Õnneks olid väga asjalikud kingid ja manguasjahunnik ei kasvanud.
Mõtlesin ka, et ma ei ole Johannese sünnilugu kuskile korralikumalt kirja pannud. Tema raamatusse sai küll miskit kirjutatud, aga ega seal ju väga ruumi pole.
Niisiis ...
7. aprilli õhtul pidasime Mihkli sünnipäeva ja nagu ikka sünnitustähtaja kandis, uuriti ka minult, et noh, millal siis minek on. Ei osanud ma pärijatele midagi vastata, sest olemine oli nagu ikka ja midagi erilist ei olnud. Arvati küll, et küll ma ikka varsti lähen. Kehitasin selle peale õlgu. Pidu väga pikale ei läinud ja 12 ajal öösel olime kodus. Voodisse saime poole ühe ajal. Kella ühe ajal tundus aga, et kõhus läks nagu õhupall katki. Olin poolunes ja ehmatasin ennast ärkvele. Nügisin Heigo ka üles, et ta mulle igaks juhuks rätiku tooks, juhuks kui veed peaks ära tulema. Tema oli kraps! voodist püsti, aga kui ma rätiku jalgevahele panin ja püsti tõusin, ei juhtunud midagi. Kõigutasin ennast ka, aga ei kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et ma nägin seda unes ja läksin pikali tagasi. Natukese aja pärast tõmbas emakas kokku. Mitte valusalt, aga tuntavalt. Tuli kerge ärevus. Umbes 15 minuti pärast kordus järgmine kokkutõmme. Ärevus suurenes. Ütlesin Heigole, et ei tea, kas nüüd läheb asjaks. Temal lõi, nagu ikka, ärevusest kõhu natukene lahti ja tahtis vetsu minna, ga ma ütlesin, et ma käin enne ise ära. Ja niikui ma tõusin, siis tulid pahinal ka veed ja jooksin vetsu. Hea, et Heigo selle rätiku ikka enne tõi. Heigo läks siis ema äratama, et meil on nüüd minek. Seda vett ikka tuli. Nii kui liigutasin, tuli jälle. Ema assisteeris minu juures ja Heigo pani veel viimased asjad haiglakotti (ma ei tea, kas ta vetsu ikka jõudis). Vahepeal olid kokkutõmbed juba umbes 8 minuti tagant ja kartsin, et kas ma ikka haiglasse jõuan. Ema oli meil ju ka kiirsünnitaja ja Raplas oli osakond kinni pandud. Helistasin igaks juhuks veel Rapla günekoloogiaosakonda, et kas peaksin enne nende juurest läbi minema, aga arvati, et kuna ma olen esmasünnitaja, siis peaksin ilusti Tallinnasse jõudma. Algselt oli plaan Paidesse minna, aga kuna me polnud jõudnud seda teed veel läbi sõita ja nagu kiuste oli sellel ööl korralik lumesadu, siis me ei hakanud riskima ja võtsime suuna Pelgulinna poole.
Kell oli 2.15, kui sõitma hakkasime ja andsin ka vennale teada, et me nüüd lähme. Panin veel Johannesele valmis ostetud riidest mähkmesisu püksi, autosse rätiku alla ja sõit võis alata. Lumesadu oli nii tihe, et kuni Tõdvani üle 70 km/h sõita ei saanud. Siis läks sadu hõredamaks ja saime kiirust lisada. Haiglasse jõudsime umbes 3.20 ja andsin kohalejõudmisest ka emale teada. Autos olid kokkutõmbed juba umbes 5 minuti tagant, aga õnneks mitte valusad, vaid lihtsalt pisut ebamugavad ja harjutasin õiget hingamist. Kui paberid said korda aetud, juhatati meid sünnitustuppa. Kõndida enam kokkutõmbe ajal eriti ei saanud, sest oli juba üsna ebamugav. Läbivaatusel oli avatus 2,5 cm ja KTG tuvastas sünnitustegevuse. Sünnitustoas panin haiglakitli selga ja edasised valud olid juba valu moodi ja 1-2 minuti tagant. Seal oli ka raadio, mille me käima panime, et päris vaikus ei oleks, aga ega me seda väga enam ei kuulanud ikka. Vahepeal käisin veel korra ka vetsus. Valusid aitas leevendada, kui Heigo mind seljatagnt puusadest tõmbas. Vahepeal käis keegi paar erinevat inimest küsimas, kuidas läheb ja kas ma valuvaigisteid tahan. Ei tahtnud. Tahtsin hoopis paljukiidetud vanni proovida. Lastigi siis see täis ja ronisin sisse. Minu jaoks oli jube ebamugav, sest Heigo ei saanud mind puusadest tõmmata ja ei olnud üldse kuidagi mugav. Mõnda aega ma seal siiski olin ja ühel hetkel tundsin, et vist on nagu juba kerged pressid ja lasin Heigol ämmaka kutsuda. Ta tuli, kontrollis avatust ja see oli juba 7 cm. Kell võis olla umbes viis. Täpselt ei tea, sest võtsin prillid ära ja oli juba väga valus, et midagi enda ümber konkreetsemalt märgata.
Kogu pressimistegevus toimus voodis külili ja Heigo aitas jalga hoida. Selle asendi pluss on see, et pressi ajal on jube hea voodi raami pigistada ja rebida. Ämmaemandaga ma siiski eriti rahule ei jäänud. Ei saanud ma julgustust ega innustust. Vahepeal küsis, kas ma asendit tahan muuta, aga ma vastasin oma kurnatuses ainult, et ma ei tea, mille peale tema vastas, et siis tema ka ei tea. Oleksin oodanud rohkem suunamist ja julgustust. Olin oma arust juba ikka jupp aega pressinud ja küsisin, kas pea ikka paistab juba, aga sain vastuseks, et ei paista veel midagi. Läheb aega. Mingi aeg ilmus ka vist mingi arst kohale, kellest mäletan ainult nii palju, et kui juba lõpusirge oli ja laps väljuma hakkas, käskis ta mul lõpuni pressida, et laps korraga välja tuleks. Rohkem ma teda ei näinud ja ühtegi nime ma ka ei tea. Nad kas ei tutvustanud ennast või ei suutnud ma lihtsalt midagi tähele panna. Digiloos ei ole ka kahjuks kirjas ...
Igatahes, Johannes pandi mulle rinna peale kell 6.44, Heigo lõikas nabanööri läbi ja oligi peaaegu tehtud. Platsentaga sain ka ühele poole ja anti seda ka näha. Päris rõve asi. Johannes oli mu rinna pealt täitsa vait, ainult nohises ja lurises. Kui ta aga mõõtmiseks ja kaalumiseks mult ära võeti, siis haigla kajas. Pikkuseks mõõdeti 48 cm ja kaaluks saadi 3100 g. Nii kui ta minu süles tagasi oli, jäi jälle vait. Heigo oli ka nii kutu, et pidin talle meelde tuletama, et ta lapsest ikka pilti ka teeks. Ja siis järgnes õmblemine. See oli ainus hetk, kus sain tuimestust. Kui ta õmblema hakkas ja küsisin, mitu õmblust tuleb, sain vastuseks, et ei ole mõtet lugema hakata. See ehmatas mind ära. Mind tikiti ikka üsna pikalt kokku. Hiljem lugesin haigusloost, et mul oli 5 cm tuperebend ja II astme lahkliharebend. Oi, see õblemine oli vastik. Mul oli selline tunne, et ta pressib nõela mul seljast läbi ja kohati tundus see isegi hullem kui sünnitus ise. Oli tükk tegu, et süles olevat pojakest mitte pigistada.
Kui küsiti, millist perepalatit me soovime, siis vastas Heigo kohe, et kõigi mugavustega, sest ma olin ikka päris läbi. Hea, et saime ikka valida, sest meil oli harukordne päev: sellel päeval sündis Pelgulinnas ainult 3 last. Palatisse viidi mind ratastooliga, sest omad jalad ei kandnud mind piisavalt.
Nii ta siis siia ilma tuli. Aega läks ikka väga vähe ja loodan, et teisega ikka haiglasse jõuan ...
 |
| Oli ikka pisikene |
 |
| Kingituste keskel |
Tellimine:
Postitused (Atom)