Pildikesi elust

Jää tegi kunsti

Anni süles oli hea magama jääda

Natuke särtsu on ikka hea

Sai jälle lumememme teha

5kuune Ruudi

Täiesti kohutav, kuidas aeg lendab! Alles ta oli pisitillukene nööbikene, aga nüüd juba järjest suurem ja asjalikum. Sööb ka nagu loom. Neljapäeval lähme kaaluma ja mõõtma, eks siis selgub, kui palju ta juurde on võtnud. Süles tundub juba küll maru raske.

Meil oli täna õue peal Hitchcock. Berta oli esialgu tardunud ja hämmingus, enne kui liigutada julges.

See on umbes 2/3 lindude tegelikust kogusest

Harjutusi iseseisvaks eluks

Jalad on tugevad, aga käsi on vaja veel treenida.

Vendlus

Johannes mänguasjaga Ruudi ees mängides: "Tere! Mina olen saatuse kirjamees."
Mina: "Misasi?"
Johannes: "Tere! Mina olen saatuse kirjamees."
Mina: "Kus sa seda kuulnud oled?"
Johannes: "Mitte kuskilt."
Ja mängib rahulikult edasi.

Meie toredast perekonnanimest

Kuskil see ch ju pidi olema ... (postiljoni kirjutis meie postkast kaane siseküljel).

Üleeile oli üle pika aja lumememme tegemiseks sobilik ilm.

Parandus neljakuuse Ruudi oskustesse: ta keerab siiski.

Johannes on ikka juba suur abimees. Selleaastase kõrvitsasalati on ta õigusega välja teeninud.

Kui tahad, et kuusk tuppa saaks, siis tuleb asi ikka ise ette võtta.

4kuune Ruudi

Ja juba ongi aeg sealmaal, kus saab püreedega proovi hakata tegema. Seekord siis on esimeseks maitseks kõrvits (Johannesel oli lillkapsas). Minu kergeks pettumuseks oli see, et mingit eriti head nägudeseeriat Ruudi ei teinudki (erinevalt Johannesest). Ju siis on kõrvits ikka parem kui lillkapsas.

Stardiasend

Hmm, polegi kõige hullem

Veits ikka imelik on

Kõige väljendusrikkam nägu

Olete ikka kindlad, et ma seda sööma pean hakkama?

Nüüdseks on ta juba nädalajagu püreed söönud ja tuleb sellega väga kenasti toime. Ei peagi enam ühte ja sama lusikatäit eiteamitukorda andma.

Kohustuslik võrdlus mõmmiga ka

Veidi oskustest ka.

• Keerama veel pole hakanud, aga juba läheb jõuliselt vasaku külje peale, kuid jäsemed ei tee veel koostööd ja jäävad tee peale ette.
• Kiljumine on praegu in, mis ei ole ülejäänud perele just meeltmööda (eriti kui Johannes temaga võidu hakkab kiljuma).
• Häälega naeru tuleb pisut ka, aga ta on isasse ehk tõsine Eesti mees, kelle naermaajamiseks on vaja tõsiselt pingutada.
• Asju oskab haarata juba päris kenasti ja üle näritakse kõik, mis pihku satub. Ka kallistava venna juuksed.
• Kõhuli olles hoiab pead väga ilusti, aga õlavöö on ikka veel pisut kinni ja käed ei taha toeks väga pikalt püsida. Peab ikka tädi Meelika veel külla kutsuma mudima.

Naljakas, et ei ole Johannesega võrdlusmõõte, sest nüüd on arstlik kontroll 4,5kuuselt. Vanema poisiga käisime ikka täiskuudel.

Magamise (loe: magamatuse) saaga ehk natuke vingumist

Viimasest postitusest on häbemata kaua aega möödas, aga seda just sellepärast, et õhtuti pole ma arvuti ligi saanud ja lapse/laste päevaune ajal on kõike muud vaja teha. Nimelt ei taha Ruudi kuidagimoodi enam õhtuunne jääda. Johannese päevaunedest ma ei räägigi. Seda õnnestub ka ainult harva ja lõpuks ähvardustega (rongaema). Ruudi (nagu vist pea kõik lapsed) on kahjuks ise uinumise ära unustanud. Oh neid õndsaid pisibeebi aegu, kui sai ikka enam-vähem normaalsel ajal magama ja enne seda enda aega ka. Nüüd aga mööduvad õhtud röökimise (loe: kiljumise, sest just kiljudes Ruudi nutabki; mingi aeg üritan sellest video ka üles panna) saatel. Olen üritanud kindlamat päevakava juurutuda, aga kus see siis suurel pühadeajal õnnestub. Enne oli vähemalt see hea, et kui ta oma voodis umbes tunni aja jooksul magama ei jäänud, siis kustus tissi otsas viie minutiga ära. Nüüd ei jää ta aga tissi otsas ka enam magama, vaid röögib. Proovisime ka lisapiima anda, aga seda nämmutas vaevalt 10 ml sisse, nii et söögi puudust tal ka ei ole. Viimased kaks ööd olengi all diivanil Ruudiga olnud, et ülejäänud meespere ikka magada saaks. Ei teagi, mida selle magamisega peale hakata. Päeval magab vankris ja siis uinub mõne minutiga. Õhtul see pole õnnestunud. Võib-olla kui kombesse panna, siis jääks, aga siis on jälle oht, et kui teda hakata sealt välja võtma, siis ärkab üles. Kael ja küljed on sellest öödepikkusest tissitamisest valusad ja kanged, olemine toss ja tuju paha (ving-ving).
Kõige tipuks olime Johannesega esmaspäeval-teisipäeval kõhugripis ja tegime okserallit. Oo rõõmu, kui tissitad tite hambad ristis ära ja siis haarad kausi, et maomahla väljutada.
Olen üritanud Ruudit päeval ka tuppa magama saada, et ta voodiga paremini harjuks, aga suhteliselt lootusetult. Ükspäev oli „kõigest“ tund aega jauramist ja kisa ning siis magas ta täpselt 25 minutit. 

Selle valguses olen mõelnud ennast ka laulmisest ja tantsimisest taandada. Maru raske on mingit päevakava taga ajada, kui pea igal õhtul hilja koju jõuan. Kõige hullem on just neljapäev, kui trenn lõpeb kõige varem kell 10 õhtul. Enam ta proovide aegu maha ka ei maga ja kui magab, siis on jälle jama majas ja režiim sassis.
Johannesega oli ikka õhtuunega lihtsam. Sõi tissist ja pudelist kõhu täis ja jäi magama. Oli küll palli peal hüppamist, mille ma hiljem välja koolitasin, aga siis said teda tuttu panna ka teised ja kellaaeg oli ka selle aja peale normaalsem. Ikka poole 10 ajal juba magas. Nüüd aga selline traalivaali.