Hullumeelne kuu

August oli täielik orav-rattas-kuu. Peaaegu iga päev oli midagi vaja teha või kuskile minna. Papsi matused, koosolekud-esinemised + töö ja pulmade korraldamine. Jõhker! (K605 korraldamise parasiitsõna). Viimasel neljapäeval läksin EMOsse, sest tööl olles hakkas väga halb ja paari tunni jooksul pidi pilt kolm korda taskusse minema, sees kõik värises, iiveldas ja õudne oli olla. Õnneks oli EKG korras ja pean perearstil analüüsid tegema. Ema kahtlustab mul depressiooni, sest ta töökaaslasel oli eelmisel aastal samade sümptomitega see jama. Ainult et kolm korda hullemini. Kõik ajab viimasel ajal hullult närvi ka ja ärritun jube kergesti. Ilmselgelt on vaja tempot maha võtta. Pärast pulmi saab ehk veidi puhata ja mängida.

Kui ühel päeval oli piisav suveilm, et basseini vesi panna

Ükskord magas nii

11kuune Ruudi

Täiesti võimatu on seda noormeest pikali pildile saada. Ta tahab olla pidevalt liikumises. Käe otsas tahab kogu aeg kõndida, aga ise veel kõndida ei oska. Usun, et see aeg ei ole ka kaugel. Paar päeva tagasi õppis ta diivanile ronimise ka ära, nii et ma ei saa teda enam üksi suurde tuppa jätta. Sõnadest on täiesti selge „mämm-mämm“, vahel tuleb ka „atäh“ ja üritab öelda Berta: näitab näpuga tema poole ja ütleb „eka“. Täna näitas mahlatassi peale ja ütles „uua“. See võis tulla ka kogemata, aga eks näis. Igatahes on ta juba üks tubli ja tragi väikemees.