Nüüd on juba poolteist kuud eriolukord meie riigis kestnud. Sealhulgas poolteist kuud Johannese koduõpet ja Heigoga omavahel töölkäimise klapitamist. Mis siis minu elus selle aja jooksul muutunud on? Ikka väga palju. Mingit järsku ülejäänud vabast ajast pole juttugi, olgugi, et kuskile külla minna ei saa ja ükski minu huviringidest praegu ei toimu.
Koduõpe
Pärast hommikusööki võtame e-kooli lahti ja hakkame Johannesega õppima. Iga päev on 3 ainetundi pluss kehaline või muusika. Õpetaja Ebe on ikka väga armas ja hea õpetaja! Viimasel ajal on igaks päevaks tehtud meile väike(sed) video(d), kus õpetaja selgitab omalt poolt töövihiku ülesandeid või loeb ette lugemikust mõne teksti. Ülesandeid õnneks ülemäära palju ei ole. Töövihikust tavaliselt 1-2 lehekülge, millest suurem osa on teoreetiline lugemine. Aga nii kui on vaja miskit rohkem lugeda, on Johannesel ikka ving lahti. Teda tuleb ikka väevõimuga lugema sundida. Iga päev tuleb tal veel 20 minutit enda valitud juturaamatut ka lugeda ja seda meil kahjuks iga päev ei õnnestu teha. Kui ilmad ilusad, siis püüame võimalikult palju õues olla ja siis on õhtuks ta lihtsalt nii kutu, et isegi lihtsamad sõnad, mida ta tegelikult ju oskab, tekitavad raskusi ja jonni.
 |
| Esimene koduõppe päev |
Tagasiside süsteem on selline, et Opiq keskkonnas on igal nädalal mõned ülesanded, mis tuleb nn hindele õpetajale esitada. Need on nt kella tundmise, kuude, nädalapäevade, omadussõnade jms kohta. Nii õpetaja näeb, mis tasemel keegi mingi teema puhul on ja kellel millist järeleaitamist õppetöö normaliseerumisel vaja on. Töövihiku teatud ülesannetest tuleb ka õpetajale pilte saata. Samuti meisterdustest. Teretulnud on õpetajale ka igasugused muud toredad seigad nii video- kui ka pildimaterjali näol. Johannes saadab pilte enda telefoniga meili teel ja mõningaid asju jagan mina õpetajale Messengeris. Müts maha õpetaja ees, et ta suudab selles info vir-varris ellu jääda!
Kus Ruudi sellel ajal on? Üks meist on iga päev tööl. Kuna Johannesel on õppimise juures üsna palju abi vaja (ülesannetest arusaamisel, ettelugemisel jms), siis Ruudi vaatab samal ajal paraku multikaid. Õnneks mitte kogu aeg. Vahepeal ikka värvib oma värviraamatuid ja mängib üleval Legodega. Hiljemalt kella kaheks on meil alati ka õpitud, enamasti juba lõunaks ja pärast söömist läheme õue.
Esimesed paar-kolm nädalat käisime iga päev jalutamas ja see mõjus minu rõõmuks kehakaalule päris hästi, aga Johannesel on see jalutamine kopa ette visanud (kuigi tema sõidab rattaga) ja üksi koju jääda ta ka väga ei taha. Nii et see on praegu pausil natuke. Aga õues teeme vahel mingeid vahvaid kekaülesandeid ja poisid jooksevad ja turnivad niisama ringi. Õnneks seda probleemi küll ei ole, et lastel ülekaal kimbutama tuleks. Selle üle on mujal maailmas aga mure üsna suur.
Töölkäimine
Töölkäimine on päris „põnev“. Ei ole enam nii, et lähed hommikul tööle ja tuled õhtul normaalsel ajal tagasi. Paraku peame Heigoga mõlemad tööd edasi tegema. Alguses oli Heigol õnneks kodukontorit rohkem, aga mida aeg edasi, seda rohkem peab ta mööda objekte käima. See aga tähendab seda, et kui Heigo õhtul koju tuleb, siis saan alles mina tööle minna. Nüüdseks on rütm selline, et esmaspäeval, neljapäeval ja reedel käib Heigo linnas ja mina saan siis 5-6 ajal õhtul tööle minna. Olenevalt siis, mida ma toodan, jõuan koju kell 10-12 õhtul. Suht kurnav. Hommikul ju kaua magada ei saa, sest teisipäeval pean juba ju hommikul tööle jõudma ja muudel päevadel ärkavad poisid ikka vara üles. Üsna tavaline on, et viimasel ajal saab umbes ainult 6 tundi magada.
Alguses rääkisime Meritiga küll, et mu töömaht jääb selle koroona pärast väiksemaks, aga Rimi kampaania uhab täies hoos ja ma ei jõua ausalt öeldes nii palju toota, kui vaja oleks. Väga nibin-nabin tuleme iga nädal enne Rimi tellimust ots otsaga kokku.
Tööl püüame üksteisega võimalikult vähe kokku puutuda. Marita jäi üldse kodust töötama, Merit toimetab teisel korrusel ja mina all. Meelis tassib kaste üles, kui mul asjad valmis saavad. Ailen käis vahepeal isegi matkaautoga tööl ja silditas seal, et me saaks kõik kolmekesi tööl olla! Nüüdseks toimetab ikkagi Ailen ka üleval, sest Merit ei jõua paraku tellimusi üksi pakkida. Piret teeb ka oma laborivärke kodus.
Pikemat tootmisprognoosi on suht mõttetu teha, sest asjad muutuvad praegu iga päev ja põhimõtteliselt on kõik iga päev otsas.
Desome, hoiame pikivahet ja püüame ellu jääda.
Täna pidin Ruudi juba esimest korda ka lasteaeda viima. Veits kehv tunne on selle pärast, aga midagi pole parata. Tööl on ju vaja käia ja ellu jääda.
Õnneks hakatakse piiranguid juba vaikselt leevendama. Loodame ainult, et see jälle uusi haigusjuhte juurde ei too ja olukorda hullemaks ei tee. Elame veel!
