/Vahva leid Tartus Meat Marketi restoranis/
kolmapäev, 11. oktoober 2017
laupäev, 2. september 2017
kolmapäev, 30. august 2017
Hullumeelne kuu
August oli täielik orav-rattas-kuu. Peaaegu iga päev oli midagi vaja teha või kuskile minna. Papsi matused, koosolekud-esinemised + töö ja pulmade korraldamine. Jõhker! (K605 korraldamise parasiitsõna). Viimasel neljapäeval läksin EMOsse, sest tööl olles hakkas väga halb ja paari tunni jooksul pidi pilt kolm korda taskusse minema, sees kõik värises, iiveldas ja õudne oli olla. Õnneks oli EKG korras ja pean perearstil analüüsid tegema. Ema kahtlustab mul depressiooni, sest ta töökaaslasel oli eelmisel aastal samade sümptomitega see jama. Ainult et kolm korda hullemini. Kõik ajab viimasel ajal hullult närvi ka ja ärritun jube kergesti. Ilmselgelt on vaja tempot maha võtta. Pärast pulmi saab ehk veidi puhata ja mängida.
esmaspäev, 14. august 2017
11kuune Ruudi
Täiesti võimatu on seda noormeest pikali pildile saada. Ta tahab olla pidevalt liikumises. Käe otsas tahab kogu aeg kõndida, aga ise veel kõndida ei oska. Usun, et see aeg ei ole ka kaugel. Paar päeva tagasi õppis ta diivanile ronimise ka ära, nii et ma ei saa teda enam üksi suurde tuppa jätta. Sõnadest on täiesti selge „mämm-mämm“, vahel tuleb ka „atäh“ ja üritab öelda Berta: näitab näpuga tema poole ja ütleb „eka“. Täna näitas mahlatassi peale ja ütles „uua“. See võis tulla ka kogemata, aga eks näis. Igatahes on ta juba üks tubli ja tragi väikemees.
esmaspäev, 24. juuli 2017
teisipäev, 18. juuli 2017
Magamajäämine hakkab ilmet võtma. Juba mitmendat päeva ei ole enam suurt kisa ja karjumist ja ei taha nii hirmsasti ennast püsti ajada. Hoolimata sellest, et ta magas teist und pea 3 tundi ja ärkas nõksa enne seitset, siis magama jäi kella 10 ajal õhtul täitsa normaalselt. Ma ei pidanud teda isegi kinni hoidma. Keerutas ühe külje pealt teisele, ajas endale unejuttu ja varsti vajusid silmad kinni. Saaks öisest ärkamisest ka lahti, siis oleks elu puhta lill. (Raudselt sõnusin nüüd kõik ära.)
esmaspäev, 17. juuli 2017
20.04.1949–03.07.2017
Täna möödub kaks nädalat papsi surmast. Seda on ikka veel nii sürr öelda: paps on surnud. See ei mahu veel pähe, et ma ei saa minna talle külla, juttu ajada, nõu küsida, nalja teha, muresid kurta, teda toetada, tal juukseid lõigata ... Viimasel ajal piirdus temaga jutuajamine tema luule kuulates, teda rahustades ja uudiseid rääkides, mille peale ta ei vastanud suurt midagi, aga ikka sain ta juures olla. Tal käest kinni hoida, teda kallistada ...
Oma eluajal oli ta paras türnühvel, aga nagu Toomas peielauas ütles, oli ta siiski eriline inimene ja nagu Oldi ütles, siis ta alati aitas teisi. Jaan tabas väga õigesti naelapea pihta. Paps oli väga hea ja abivalmis mees, aga ta ei osanud seda ise hinnata. Ta ei võtnud oma tööde eest väärilist tasu ja seda kasutati palju ära. Vähe oli neid, kes talle ikkagi vastupunnimisest hoolimata suurema summa pihku surusid. Enamikul oli hea meel, et nii hea töö nii odavalt saavad.
Meie lapsepõlv möödus vaesuses, aga õnneks ei olnud sellel ajal ka veel sellist tohutut tarbimise hullust nagu tänapäeval (või vähemalt ei saanud ma sellest siis aru). Liikuma me väga ei saanud ja ei näinudki, mis poes saada on. Aga ega meil igav küll ei olnud. Päris palju mänguasju tegi meile paps ja mõned asjad tema juhendamisel ka ise.
Viimasetel aastatel vaevas papsi hinge, et ta ei ole meile midagi lubada saanud. Ma ei heida talle seda ette. Tema oskas oma elu sellel ajal niimoodi elada ja sinna pole midagi parata. Ta on meile andnud rohkem kui rahas mõõta saab. Töökus, abivalmidus, tähelepanelikkus, loomade eest hoolitsemine ... Tänu papsile ma teen surmani vahet, mis asjad on paksud, peenikesed, jämedad, õhukesed, laiad, kitsad. Mul on kodus tema tehtud trepp, lillepostament, laste ronimistorn, kiikhobu, pildiraam, kuhu ta on pannud oma hinge. Koos tegime mulle vannitoakapi. Seda ei saa rahas mõõta.
Ütlesin seda kõike talle ka viimasel korral, kui ma tema juures käisin. Kui ta enam ei ärganud. Aimasin, et rohkem ma teda võib-olla ei näe, aga hinges oli ikka väike lootus, et ta teeb jälle meditsiinile ninanipsu, et ta tuleb veel ühe korra sellest välja, et ma saan veel ... Istusin ta juures ja ütlesin, et ma olen sinu juures. Sa ei pea üksi ära minema. Aga ta tegi seda ikka üksi ...
Mul on hea meel, et kui Jaan teda viimane kord enne Taisse minekut nägi, siis oli papsil väga hea päev. Ta oli rohkem selge kui sassis ja nad said veel juttu ajada. Pärast seda läks ta olemine iga päev järjest kehvemaks. Järjest rohkem sassi. Viimasel reedel ei olnud ta veel voodistki üles saanud, kui ma teda hommikul vaatama läksin. Põetajad ka imestasid, sest sellel ajal pidi ta juba ammu tavaliselt jalul olema. Ta oli sassis. Tahtis minna sinna, kus magada saab, kuigi ise oli voodis. Jupp aega oli temaga jauramist. Lõpuks sain ta ikka sööma ka, kuigi topsi ei suutnud ta enam väga käes hoida. Toitsin teda ise. Korralikku vestlust meil sellel päeval enam ei olnud. Laupäev oli ainuke päev, mis mul tema külastamisel vahele jäi. Mõneti ma kahetsen, et ma teda siis vaatama ei läinud, aga samas oli ta sellel päeval veel rohkem sassis kui reedel, nii et ta oli õhtul isegi ühe käega kinni pandud. Ta jalad ei olevat enam kanda tahtnud ja ta hakkas üle voodi serva välja kippuma ja oleks endale viga teinud. Pühapäeval ta enam ei tõusnud ... Oleks ma seda teadnud, oleksin reedel ta juures kauem olnud ... Oleksid ...
Mõistusega võttes on mu süda rahul, sest ta sai nüüd vaevast lahti. See ei olnud ka enam mingi elu. Aga ikka on tohutult kurb ja ebareaalne, et teda enam ei ole. Emotsioonid käivad ka seinast seina. Ühel hetkel lahistan nutta, teisel on mul isegi hea meel, kolmandal olen lihtsalt tuim. Seda viimast millegipärast kõige rohkem.
Ma loodan südamest, et sul on nüüd parem. Puhka rahus, kallis paps!
Oma eluajal oli ta paras türnühvel, aga nagu Toomas peielauas ütles, oli ta siiski eriline inimene ja nagu Oldi ütles, siis ta alati aitas teisi. Jaan tabas väga õigesti naelapea pihta. Paps oli väga hea ja abivalmis mees, aga ta ei osanud seda ise hinnata. Ta ei võtnud oma tööde eest väärilist tasu ja seda kasutati palju ära. Vähe oli neid, kes talle ikkagi vastupunnimisest hoolimata suurema summa pihku surusid. Enamikul oli hea meel, et nii hea töö nii odavalt saavad.
Meie lapsepõlv möödus vaesuses, aga õnneks ei olnud sellel ajal ka veel sellist tohutut tarbimise hullust nagu tänapäeval (või vähemalt ei saanud ma sellest siis aru). Liikuma me väga ei saanud ja ei näinudki, mis poes saada on. Aga ega meil igav küll ei olnud. Päris palju mänguasju tegi meile paps ja mõned asjad tema juhendamisel ka ise.
Viimasetel aastatel vaevas papsi hinge, et ta ei ole meile midagi lubada saanud. Ma ei heida talle seda ette. Tema oskas oma elu sellel ajal niimoodi elada ja sinna pole midagi parata. Ta on meile andnud rohkem kui rahas mõõta saab. Töökus, abivalmidus, tähelepanelikkus, loomade eest hoolitsemine ... Tänu papsile ma teen surmani vahet, mis asjad on paksud, peenikesed, jämedad, õhukesed, laiad, kitsad. Mul on kodus tema tehtud trepp, lillepostament, laste ronimistorn, kiikhobu, pildiraam, kuhu ta on pannud oma hinge. Koos tegime mulle vannitoakapi. Seda ei saa rahas mõõta.
Ütlesin seda kõike talle ka viimasel korral, kui ma tema juures käisin. Kui ta enam ei ärganud. Aimasin, et rohkem ma teda võib-olla ei näe, aga hinges oli ikka väike lootus, et ta teeb jälle meditsiinile ninanipsu, et ta tuleb veel ühe korra sellest välja, et ma saan veel ... Istusin ta juures ja ütlesin, et ma olen sinu juures. Sa ei pea üksi ära minema. Aga ta tegi seda ikka üksi ...
Mul on hea meel, et kui Jaan teda viimane kord enne Taisse minekut nägi, siis oli papsil väga hea päev. Ta oli rohkem selge kui sassis ja nad said veel juttu ajada. Pärast seda läks ta olemine iga päev järjest kehvemaks. Järjest rohkem sassi. Viimasel reedel ei olnud ta veel voodistki üles saanud, kui ma teda hommikul vaatama läksin. Põetajad ka imestasid, sest sellel ajal pidi ta juba ammu tavaliselt jalul olema. Ta oli sassis. Tahtis minna sinna, kus magada saab, kuigi ise oli voodis. Jupp aega oli temaga jauramist. Lõpuks sain ta ikka sööma ka, kuigi topsi ei suutnud ta enam väga käes hoida. Toitsin teda ise. Korralikku vestlust meil sellel päeval enam ei olnud. Laupäev oli ainuke päev, mis mul tema külastamisel vahele jäi. Mõneti ma kahetsen, et ma teda siis vaatama ei läinud, aga samas oli ta sellel päeval veel rohkem sassis kui reedel, nii et ta oli õhtul isegi ühe käega kinni pandud. Ta jalad ei olevat enam kanda tahtnud ja ta hakkas üle voodi serva välja kippuma ja oleks endale viga teinud. Pühapäeval ta enam ei tõusnud ... Oleks ma seda teadnud, oleksin reedel ta juures kauem olnud ... Oleksid ...
Mõistusega võttes on mu süda rahul, sest ta sai nüüd vaevast lahti. See ei olnud ka enam mingi elu. Aga ikka on tohutult kurb ja ebareaalne, et teda enam ei ole. Emotsioonid käivad ka seinast seina. Ühel hetkel lahistan nutta, teisel on mul isegi hea meel, kolmandal olen lihtsalt tuim. Seda viimast millegipärast kõige rohkem.
Ma loodan südamest, et sul on nüüd parem. Puhka rahus, kallis paps!
pühapäev, 2. juuli 2017
Ruudi 10kuune
Endiselt on järjest raskem teda rahulikult mõmmi kõrval pikutavana pildi peale saada. Johannes püüdis mind ka aidata, aga ei õnnestunud. Kaalun järgmise kuu pildi teha une pealt.
Mida siis üks 10kuune pojakene teha oskab? Nüüdseks on käputamine roomamiselt teatepulga üle võtnud. Kui midagi käes on, siis teeb midagi roomamise ja käputamise vahepealset. Ajab ennast kõikvõimalike asjade najal püsti ja tatsab nende najal. Tahab juba trepist ka üles minna, seega tuleb hakata piirdeid ette panema. Möödunud kuu jooksul õppis ka lehvitamise ära ja jutustab oma beebikeeles. Kiljumine on ka endiselt teema, mille peale Piibe-Kai alati ära ehmub.
Hambaid on suus tükki kuus ja süüa soovib pigem meie toitu ja püreesid mitte nii väga. Viimastel päevadel on söömisega üldse kehvasti. Ei lähe isegi pudrud, aga pudelist piima joob küll. Tissi annan praegu 2–3 korda ööpäevas, aga öösel ärkab ikka 2–3 korda üles. Paaril ööl olen nüüd hakanud pudelit andma ja eks ole näha, kas see muudab ärkamise sagedust. Päevaunesid teeb kaks.
Äge on vaadata, et nüüdseks saab ta juba mingitele mängudele pihta. Nt kuskilt asja tagant piilumine teeb nii palju nalja ja mängib ise ka juba peitust. Johannes saab ka väikevennaga aina rohkem mängida.
Kõrgema taseme ajun**s
Paps mulle paludes: „Lepime nii kokku, et sina võtad selle hooldamise enda peale ja siis mina olen tubli!“
Tema põetajatele: „Näidake mulle seda kohta, kus inimesi tapetakse.“
Ja siis jälle must huumor päästab päeva. Kui õde kontrollis ta tagumiku peal olevat lamatist ütles paps: „Ma ei soovi seksuaalset lähenemist.“
Tema põetajatele: „Näidake mulle seda kohta, kus inimesi tapetakse.“
Ja siis jälle must huumor päästab päeva. Kui õde kontrollis ta tagumiku peal olevat lamatist ütles paps: „Ma ei soovi seksuaalset lähenemist.“
pühapäev, 18. juuni 2017
reede, 16. juuni 2017
Piimabaar hakkab otsi kokku tõmbama
Kui siiani arvas Ruudi, et me võime piimasegu ise juua ja tema seda jama suusisse ei võta, siis nüüd on hakanud tuul pöörduma. Hakkasin talle ikka aeg-ajalt pudelit pakkuma ja vähehaaval on kogused suurenenud. Tegin eile eksperimenti. Sõi lõunal tahkest toidust kõhu täis ja andsin tissi peale. Paremast jõi, aga vasakust varsti loobus, sest sealt ei tulnud vist midagi. Samas, rahutuks ta ei jäänud. Tegin aga katsetamise mõttes pudelit juurde. 90 ml jõi järjest keresse ja imes veel tühja pudelit otsa. Tegin siis veel 90, aga sealt jõi umbes paarkümmend ml. Asi oli vist selles, et mull jäi vahele. Oleks kohe rohkem olnud, oleks vist rohkem joonud. Aga siit selgus, et mul on üks leplik laps. Saab enam-vähem kõhu täis, aga ei virise, kuigi tahaks kraami juurde.
Ühest küljest on see tore, aga natuke kurb ka. Kasvab ikka liiga kiiresti ja beebiaeg saab läbi. Juba ta toimetab ringi ja ei vaja mind enam nii väga. Aga kui ma eile riideid kappi panin, siis vaatasin seal rippuvaid kleite ja olin rõõmus, et enam ma ei pea valima outfit'i, mõeldes, kas ma sellega saan avalikus kohas ilma poolalasti võtmata last toita või mitte. Varsti saan endale lubada väikese siidri või veini pokaali. Saan minna terveks päevaks linna pulmakleite proovima ja Ruudi jääb Heigoga koju. Saan pikemalt tööl olla ja ei pea kogu aeg kella jälgima ja arvestama, et varsti peab koju tissitama minema. Saame Heigoga kahekesi kuskile minna ja lapsed emaga jätta. Neid plusse on ikka rohkem, aga ikka on pisut kurb ...
Kust saaks miljoni?
Eile võtsin üle hulga aja ette vetsupoti põhjalikuma pesu. Selleks tuli üsna pikalt hoogu võtta, sest kuivkäimla pesemine on ikka väga näästi värk. Lisaks on seda hea pesta õues ja seda ju iga ilmaga ei tee. Loomulikult ärkas Ruudi sellel ajal kaks korda üles, aga õnneks Johannes kärutas temaga mööda õuet ringi. Muudkui nühi ja nühi, aga see kuramuse kusekivi ei tule ära. Kirusin ja nühkisin. Miks mul ei või olla normaalset peldikupotti nagu teistel inimestel!? Eks ta jälle paremaks sai, aga varsti on see jälle samasugune ... Aga enne on vaja esik ja peldik ära soojustada. Ja selleks on vaja raha ja aega. Oeh ...
esmaspäev, 12. juuni 2017
Emme, lähme rohima!
Järjest rohkem tuleb töid, mille juures Johannes saab abiks olla. Meie väikemees kasvab ...
kolmapäev, 19. aprill 2017
7kuune Ruudi
Varsti on juba kuu möödas, aga ma pole veel Ruudi viimast sünnipäevapilti üles pannud. Üha raskem on teda pildi peale paigale saada.
 |
| Johannes tahtis ka pildile saada |
pühapäev, 26. märts 2017
Tuulerõuged vol 2
Nüüd on tuulerõugete põdemise kord Ruudi kätte jõudnud.
1. päev
Pühapäeva õhtul Ruudit pestes avastasin ta selja pealt kaks punni, mis olid ilmselgelt tuulerõugepunnid. Mõtlesime, et nojah, saab siis sellega ka ühele poole. Positiivne oli, et palavikku ei olnud, aga arvasin, et öösel tõuseb.
2. päev
Öösel palavikku ei tõusnud. Punne on küll juurde tulnud, aga ei midagi hullu ja Ruudi on ise rõõmus ja rõõsa. Ema tuli teda hoidma ja ise läksin tööle. Päev möödus nii nagu tavaliselt, vahepeal punne täpitades. Päeva lõpuks ei mingit palavikku.
3. päev
Öösel ikka veel palavikku ei tulnud. Punne oli jälle juures, aga lootuskiir terendas, et Ruudiga saab ilma palavikuta hakkama. Natuke rohkem tahtis ta küll süles olla, aga ei midagi hullu. Arvasin, et näos on ikka juba päris palju punne (vähemalt rohkem kui Johannesel), aga järgmisel päeval selgus, et ma eksisin. Isegi silmalau ääres on üks!
4. päev
Hommikul oli veel rohkem punne! Punnid on huulte peal, kõrvades, kubemes, pepu vahel ja isegi peopesas, sõrmede vahel, talla all ja varvaste vahel. Jube raske on neid täpitada, kui üks sipleb ja sahmib ja püüab muudkui eest ära roomata. Hommikul sain veel tikuga enam-vähem hakkama.
Kohati on ikka punn punnis kinni ja õhtul otsustasin, et tikuga ma jäängi neid punne täpitama. Võtsin selle asemel vatipadja. Tulemuseks sai väike sookoll.
5. päev
Täna öösel tõusis ka palavik. Magasin Ruudiga all ja pidin ka palavikurohtu andma. Tal on ikka üsna paha olla. Eile tuli silmalau ääres olevalt punnilt koorik ära ja eks see hakkas vedelikku välja ajama ja ärgates avanes mul selline vaatepilt:
Ema tuli väikes Quasimodot hoidma, et saaksin Johannesega hambaarstil ära käia. Hommikul oli veel ka väike palavik, aga ei midagi väga hullu. Käisin ka perearstil ja kirjutati silmatilgad Fucithalmic, mida 3 korda päevas tilgutada. Anti luba ka Zyrtecit anda kolm tilka kaks korda päevas.
Õhtuks tõusis jälle palavik ja magasin temaga jälle all.
6. päev
Öösel oli veel palavik ja pidin andma palavikurohtu. Ärgates oli tal silm nii mädane, et see ei tahtnud isegi eriti lahti tulla. Puhastasin ära ja rohi sisse. Päeva peale läks tal olemine juba paremaks ja punnidele hakkavad koorikud ka peale tulema. Täna enam palavikku ka ei tõusnud, kuigi pea oli pisut ikka soe.
7. päev
Öösel magasime juba üleval, aga ikka veel kaisus. Palavikurohtu enam andma ei pidanud ja ärkamist oli vist 1-2 korda. Olemine oli tal juba üsna hea ja hakkas isegi pahandusi otsima.
Punnide olukord läheb ka juba järjest paremaks ja nüüd on vist juba teine päev, kui uusi pole juurde tulnud. Enam rohelisega ei määri, vaid teen saialillega, et värvi natuke vähemaks saada. Jube tüütu, et kõik kohad on rohelised.
8. päev
Täna öösel magas juba oma voodis ja palavikku ka polnud. Olemine on hea ja muudkui roomab ja uudistab ringi.
9. päev
Olemine on juba tavaline ja punne hakkab ka vähemaks jääma. Mõned on veel ilma koorikuta. Lõua peale jääb tõenäoliselt üks arm, sest seal oleva punni suutis ta ühte mängukanni närides katki teha.
Üks suuremaid väljakutseid selle haiguse ajal olid päevauned. Ruudi magab ju need tavaliselt kõik õues vankris, aga tuulerõugetega ei tohi õue minna. Esimesed paar päeva kussutasin süles magama ja tõstsin voodisse. Vahel aga ei õnnestunud teda voodisse ka tõsta ja siis ta oligi mul 1,5 tundi süles ja midagi teha ei saanud. Hiljem proovisin ka teda esikusse vankrisse panna ja see õnnestus päris hästi ja uned olid üsna pikad.
Kogu haiguse vältel on ka söögiisu tal õnneks hea olnud ja toitu on järgi jäänud vaid mõnel korral.
Üsna jube on punnilisi ja kärnas lapsi vaadata, aga nüüd on vähemalt kindel, et nad on selle haiguse korralikult läbi põdenud ja immuunsuse saanud. Mõne punniga ja väga kergelt põdedes on ju see oht, et haigus võib uuesti kimbutama tulla.
1. päev
Pühapäeva õhtul Ruudit pestes avastasin ta selja pealt kaks punni, mis olid ilmselgelt tuulerõugepunnid. Mõtlesime, et nojah, saab siis sellega ka ühele poole. Positiivne oli, et palavikku ei olnud, aga arvasin, et öösel tõuseb.
2. päev
Öösel palavikku ei tõusnud. Punne on küll juurde tulnud, aga ei midagi hullu ja Ruudi on ise rõõmus ja rõõsa. Ema tuli teda hoidma ja ise läksin tööle. Päev möödus nii nagu tavaliselt, vahepeal punne täpitades. Päeva lõpuks ei mingit palavikku.
3. päev
Öösel ikka veel palavikku ei tulnud. Punne oli jälle juures, aga lootuskiir terendas, et Ruudiga saab ilma palavikuta hakkama. Natuke rohkem tahtis ta küll süles olla, aga ei midagi hullu. Arvasin, et näos on ikka juba päris palju punne (vähemalt rohkem kui Johannesel), aga järgmisel päeval selgus, et ma eksisin. Isegi silmalau ääres on üks!
4. päev
Hommikul oli veel rohkem punne! Punnid on huulte peal, kõrvades, kubemes, pepu vahel ja isegi peopesas, sõrmede vahel, talla all ja varvaste vahel. Jube raske on neid täpitada, kui üks sipleb ja sahmib ja püüab muudkui eest ära roomata. Hommikul sain veel tikuga enam-vähem hakkama.
Kohati on ikka punn punnis kinni ja õhtul otsustasin, et tikuga ma jäängi neid punne täpitama. Võtsin selle asemel vatipadja. Tulemuseks sai väike sookoll.
5. päev
Täna öösel tõusis ka palavik. Magasin Ruudiga all ja pidin ka palavikurohtu andma. Tal on ikka üsna paha olla. Eile tuli silmalau ääres olevalt punnilt koorik ära ja eks see hakkas vedelikku välja ajama ja ärgates avanes mul selline vaatepilt:
Õhtuks tõusis jälle palavik ja magasin temaga jälle all.
6. päev
Öösel oli veel palavik ja pidin andma palavikurohtu. Ärgates oli tal silm nii mädane, et see ei tahtnud isegi eriti lahti tulla. Puhastasin ära ja rohi sisse. Päeva peale läks tal olemine juba paremaks ja punnidele hakkavad koorikud ka peale tulema. Täna enam palavikku ka ei tõusnud, kuigi pea oli pisut ikka soe.
7. päev
Öösel magasime juba üleval, aga ikka veel kaisus. Palavikurohtu enam andma ei pidanud ja ärkamist oli vist 1-2 korda. Olemine oli tal juba üsna hea ja hakkas isegi pahandusi otsima.
8. päev
Täna öösel magas juba oma voodis ja palavikku ka polnud. Olemine on hea ja muudkui roomab ja uudistab ringi.
9. päev
Olemine on juba tavaline ja punne hakkab ka vähemaks jääma. Mõned on veel ilma koorikuta. Lõua peale jääb tõenäoliselt üks arm, sest seal oleva punni suutis ta ühte mängukanni närides katki teha.
Üks suuremaid väljakutseid selle haiguse ajal olid päevauned. Ruudi magab ju need tavaliselt kõik õues vankris, aga tuulerõugetega ei tohi õue minna. Esimesed paar päeva kussutasin süles magama ja tõstsin voodisse. Vahel aga ei õnnestunud teda voodisse ka tõsta ja siis ta oligi mul 1,5 tundi süles ja midagi teha ei saanud. Hiljem proovisin ka teda esikusse vankrisse panna ja see õnnestus päris hästi ja uned olid üsna pikad.
Kogu haiguse vältel on ka söögiisu tal õnneks hea olnud ja toitu on järgi jäänud vaid mõnel korral.
Üsna jube on punnilisi ja kärnas lapsi vaadata, aga nüüd on vähemalt kindel, et nad on selle haiguse korralikult läbi põdenud ja immuunsuse saanud. Mõne punniga ja väga kergelt põdedes on ju see oht, et haigus võib uuesti kimbutama tulla.
Tellimine:
Postitused (Atom)