Uue köögimööbliga algus tehtud.

Uue ja vana kooli kabriod

Vahel veel õnnestub

Johannes ei ole juba teist aastat kodus lõunaund maganud (välja arvatud mõned üksikud korrad). Praegu oleme olnud täielikult suverežiimil ärgates hommikuti 10-11 ajal. Eile oli poiss aga juba ootamatult vara, enne poolt kümmet, üleval. See maksis ka õhtul kätte, sest õhtuks oli ta päris kutu ja iga asja peale oli ving lahti. Otsustasin, et kui ta peaks juhtuma enne poolt kümmet ärkama, siis püüan ta lõunaunne saada. Ja täna – oh imet – oli ta juba natuke pärast kaheksat üleval. Ehmatas mingi halva une peale üles ja magama enam ei jäänud. Hoiatasin, et kui ta uuesti magama ei jää, siis tal tuleb lõunauni ette võtta, millega ta lahkesti nõus oli. Lõuna ajal olid jutud aga otseloomulikult vastupidised. Pärast tundi aega jauramist ja sahmimist oli pilt kaks minutit pärast röökimist, et ma ei taha magada, selline:

Johannes teenib oma õiguse talvel moosi süüa täiega välja.

RVG 18. lennu kokkutulek

Meie klassil möödus sellel aastal Rapla Vesiroosi gümnaasiumi lõpetamisest juba 10 aastat ja tegusad Eneli, Anabell ja Reelika organiseerisid meile järjekordse kokkutuleku. Seekord saime kokku Endla turismitalus. Kahjuks paljud ei saanud/tahtnud kohale tulla (nagu ikka), aga sellegipoolest oli meil väga lõbus ja tore oli kuulda saada, millega keegi tegeleb. Poistega saab juba lastejutte ka rääkida ja mitmed meist on abielus. Lõpuks hakkas pidu üsna rajuks minema ja arvasin targemaks kella kahe ajal öösel ära sõita. Mõned pildid Reinu fotosilma läbi.

Kohalviibijad

Kõige pikem ja kõige lühemad

Mina Bertale: "Herilasi söö nii palju, kui kõhtu mahub."
Johannes selle peale: "Jah, tal on ju nii pikk kõht."

Kumma küla kokkutulek

Mehed kiikumas.

Jäime kaamerasilma ette.

Võimlemispidu „Hingelind“

Juba kolmandat aastat järjest püüan ma Johanneses juurutada hingelt suurtel pidudel osalemist. Osalt esinemisjulguse ja enesekindluse pärast, osalt mälestuste pärast (mis küll praeguses vanuses võivad olla veel ähmasevõitu). Võimlemispeole sattusin üldse tänu Kaerepere põnniklubile ja Karinile, kes tegi kaks aastat tagasi meie klubi liikmetele ja teistele soovijatele ettepaneku antud üritusel osaleda. Tahtjaid oli ja nii me end registreerisime. Kavad ja juhendid saime Karini kaudu, kes käis tublisti koolitustel ja koosolekutel. Emmed-lapsed said aeg-ajalt kokku, et kava harjutada ja finaal on kaks aastat toimunud Tallinna velotrekil ja nüüd, võimlemispeo viiendal juubeliaastal, Kalevi staadionil.

Meie esimene osalemisaasta (tirtsutantsu kava) ei olnud kuigi paljulubav, sest Johannes ei olnud sellest suurest tantsimisest ja võimlemisest eriti vaimustuses. Proovides oli ta küll tubli ja tegi kaasa, aga suurel staadionil möödus meie esinemine tema röökimise saatel. Ma ei andnud aga alla ja kui Karin küsis järgmiseks aastaks osalejate soove, siis panin meid jälle kirja. Siis oli kava nimi „Linnud okste sees“. Sellel korral oli Johannese meelestatus mõneti vastupidine: proovides ei tahtnud ta sugugi midagi kaasa teha, aga kui tähtis esinemine Pirita velotrekil kätte jõudis, siis tegi ta kõike suure rõõmuga kaasa, mis oli väga üllatav (ja lootustandev, et kõik pole veel kadunud).

Siis tuli kätte kolmas kord ja küsisin Johannese käest mitu korda, kas ta ikka tahab osaleda (mäletas ta ju eelmist korda), ja tema kinnitas, et tahab. Nii ma siis meid jälle kirja panin. Kui jõudis aga kätte proovide aeg, siis ei tahtnud varem õhinas olnud noormees tantsimisest kuuldagi. Jälle nõutus ja pettumus, aga nimekirjast maha ma meid siiski ei kandnud. Ja läkski nii, et kogu talvise proovide perioodi tantsisin ma ilma poisita (välja arvatud mõned üksikud korrad, kui ta oli nõus natukene kaasa tegema). Vahepeal selgus ka minu teine rasedus, mis tegi mind samuti veidi murelikuks, sest suure kõhuga ei ole kuigi meeldiv röökivat last staadioni peal vedada. Juubeliaasta võimlemispidu oli veidi isegi tantsupeo moodi, sest proovid algasid juba kolmapäeval ja esinemised olid laupäeval. Suurel staadionil oli Johannes isegi nõus pisut proove kaasa tegema, aga ega ma teda ei sundinud ka. Meil oli vaid kokkulepe, et esinemistel teeb ta kõik kenasti kaasa. Seekord oli esinemisi suisa kolm: reedel peaproov-etendus ja laupäeval kaks etendust.

Kuna proovid algasid juba mitu päeva enne, siis mõtlesin, et ei ole mõtet edasi-tagasi sõita ja jäime Mustamäele paika. Malle oli maal ja korter meie päralt. Meil oli mõnus emme-poja aeg. Kolasime mööda linna ringi, sõitsime busside, trammide ja trollidega ja veetsime toredasti aega. Ükspäev käisime isegi Pirita rannas, aga vette ei läinud. Hea oli see, et käepaelaga sain tasuta ühistranspordis sõita.

Eks me läksime aeg-ajalt riidu ka ja paar korda pidi ta mul staadionil inimestesummas ära kaduma, aga üldiselt saime kahekesi hästi hakkama (Heigo oli Tartus ja tuli alles reedel) ja esinemistel oli Johannes ääretult tubli. Niikui ta reede õhtul oma kostüümi selga sai, ei jõudnud ta ära oodata, millal tantsida saab. Pidime suhteliselt lühikese aja jooksul ühest staadioni otsast teise oma kohtadele kiirustama ja proovide ajal mõtlesin küll, et ma jooksen seal ennast sünnitama (eriti, kui mul tuleb Johannest süles ka tassida), aga poja oli tubli ja jooksis ise. Olime oma rivi esimesed ja tema jooksis ilusti kõige ees mööda meie punktirida. Saime laupäeva hommikul palju kiita ja isegi peajuhendaja ütle, et see oli justkui kavandatud nii, et üks pisike veab kogu massi staadionile. Ja Johannes kordas seda vedamist ka järgmisel kahel esinemisel.

Esinemiskostüümides.

Meid võis näha ka Delfi piltidel: http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/fotod-ja-video-peaaegu-nagu-tantsupidu-voimlemispidu-hingelind-pani-hinge-helisema-ja-jalad-tantsima?id=74962131#!dgs=dgsee-178569:CFHOp5C448W9Ve4ZC6iPTB ja ETV ülekandes olime samuti tantsu alguses suures plaanis: http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/saated/bc69e455-2708-4e92-a609-3b0e324525f6/voimlemispidu-hingelind

Lõppkokkuvõttes meeldis seekordne võimlemispidu Johannesele väga ja ma loodan, et talle jääb sellest juba ka eluks ajaks tore mälestus.