esmaspäev, 4. aprill 2016
Tubli maasikakasvataja
Johannese lasteaiarühm osaleb sellel aastal Räpina aianduskooli projektis „Maasikasõbrad“. Selle raames saadeti neile kaks punase ja kaks kollase kuumasika taime ning mingi aja tagant saavad nad ülesandeid nende kasvatamise ja muu sellega seonduva kohta. Projekt on põnev ja nagu ma aru olen saanud, löövad lapsed selles usinalt kaasa. Ka Johannes on sellel aastal juba näpud mullaseks saanud. Taimed on juba nii suureks kasvanud, et pisikestes pottides jäi neil kitsakd ja oli aeg need suuremasse nõusse ümber istutada.
kolmapäev, 30. märts 2016
teisipäev, 29. märts 2016
Ikka veel haiguste lainel
Kõigest järgemööda.
Johannesel selguski, et tal on allergia. Keskmist positiivset näitas veri munale ja madalat positiivset piimale. See tähendab, et muna ei tohi ta otseselt süüa. Kui koogi peale on 1-2 muna, siis ei pidavat hullu olema, aga pühapäeval tegin ikka igaks juhuks ilma munata pannkooke ja täitsa head olid. Aru eriti küll ei saanud, et muna polnud. Kaupo juurest toodud piima ka ei tohi juua, aga pastöriseeritud kraam on lubatud. Juust on ka mustas nimekirjas. Lisaks muidugi on välistatud kõik kakaod sisaldavad tooted (sh šokolaad), sest selle puhul oleme ise täheldanud, et pärast nende asjade söömist läheb poisil nahk kohe eriti hulluks.
Minul on aga tõenäoliselt põskkoopapõletik. Juba neljas päev pool pead lõhub hullupööra. Arst arvas, et kuna ma olen lapseootel, siis katsume esialgu koduste ravimeetoditega hakkama saada, et ei peaks antibiootikume võtma hakkama. Viimased päevad ongi möödunud auru ja soolamähiseid tehes ja nina soolveega loputades. Haiguslehele pandi mind ka. Ega ma ei olekski väga võimeline praegu tundi andma. Iga suurem liigutus paneb valu peas tuksuma ja selline tunne on, et kohe läheb seal midagi lõhki. Ütleme nii, et pehmelt öeldes ebameeldiv on. Palavikku õnneks ei ole ja õue lubati ka minna.
Aga midagi toredat ka. Juba paar nädalat olen vahetevahel tundnud pisipõnni kõhus liigutamas. Mitte küll veel iga päev, aga siiski. Paljud on mulle küll öelnud, et nii vara ei saa teda veel tunda ja need on gaasid, aga mina jään ikka endale kindlaks. Eile oli eriti tore. Olin kõveras teleka ees ja tundsin ikka mitut müksu, mis ei olnud kohe kindlasti mitte gaasid. Eile oli siis raseduse suurus 17 + 2 nädalat.
Isa pärast on ka hea meel. Ta on nüüd 2,5 nädalat kodus olnud ja energia on ta tagasi saanud. Haiglas kustus ta ikka üsna ära. Seal anti süüa vist ainult nii palju, et inimesel hing sees püsiks. Kodutoidu peale saades oli poolteise päevaga näha juba tohutu edasiminek. Enam ei olnud sellist jõhkrat uimasust ja tasakaaluhäireid nagu haiglas. Ta ei suutnud enne isegi kahte minutit rääkida, sest see väsitas ta kohutavalt ära, aga järgmisel päeval pärast haiglast koju saamist ajasime tund aega juttu ja tal ei olnud mingeid väsimusmärke. Nüüd on mõnusalt päikesepaistelised ilmad ka ja läheb järjest soojemaks, nii et energiat peaks tulema veel juurde.
Johannesel selguski, et tal on allergia. Keskmist positiivset näitas veri munale ja madalat positiivset piimale. See tähendab, et muna ei tohi ta otseselt süüa. Kui koogi peale on 1-2 muna, siis ei pidavat hullu olema, aga pühapäeval tegin ikka igaks juhuks ilma munata pannkooke ja täitsa head olid. Aru eriti küll ei saanud, et muna polnud. Kaupo juurest toodud piima ka ei tohi juua, aga pastöriseeritud kraam on lubatud. Juust on ka mustas nimekirjas. Lisaks muidugi on välistatud kõik kakaod sisaldavad tooted (sh šokolaad), sest selle puhul oleme ise täheldanud, et pärast nende asjade söömist läheb poisil nahk kohe eriti hulluks.
Minul on aga tõenäoliselt põskkoopapõletik. Juba neljas päev pool pead lõhub hullupööra. Arst arvas, et kuna ma olen lapseootel, siis katsume esialgu koduste ravimeetoditega hakkama saada, et ei peaks antibiootikume võtma hakkama. Viimased päevad ongi möödunud auru ja soolamähiseid tehes ja nina soolveega loputades. Haiguslehele pandi mind ka. Ega ma ei olekski väga võimeline praegu tundi andma. Iga suurem liigutus paneb valu peas tuksuma ja selline tunne on, et kohe läheb seal midagi lõhki. Ütleme nii, et pehmelt öeldes ebameeldiv on. Palavikku õnneks ei ole ja õue lubati ka minna.
Aga midagi toredat ka. Juba paar nädalat olen vahetevahel tundnud pisipõnni kõhus liigutamas. Mitte küll veel iga päev, aga siiski. Paljud on mulle küll öelnud, et nii vara ei saa teda veel tunda ja need on gaasid, aga mina jään ikka endale kindlaks. Eile oli eriti tore. Olin kõveras teleka ees ja tundsin ikka mitut müksu, mis ei olnud kohe kindlasti mitte gaasid. Eile oli siis raseduse suurus 17 + 2 nädalat.
Isa pärast on ka hea meel. Ta on nüüd 2,5 nädalat kodus olnud ja energia on ta tagasi saanud. Haiglas kustus ta ikka üsna ära. Seal anti süüa vist ainult nii palju, et inimesel hing sees püsiks. Kodutoidu peale saades oli poolteise päevaga näha juba tohutu edasiminek. Enam ei olnud sellist jõhkrat uimasust ja tasakaaluhäireid nagu haiglas. Ta ei suutnud enne isegi kahte minutit rääkida, sest see väsitas ta kohutavalt ära, aga järgmisel päeval pärast haiglast koju saamist ajasime tund aega juttu ja tal ei olnud mingeid väsimusmärke. Nüüd on mõnusalt päikesepaistelised ilmad ka ja läheb järjest soojemaks, nii et energiat peaks tulema veel juurde.
reede, 18. märts 2016
Vastik torkimine
See nädal on möödunud veenivere tähe all. Kolmapäeval torgiti Johannest allergoloogi juures, et teada saada, mis tal atoopilist dermatiiti põhjustab, aga täna torgitakse mind kolm korda, et näha, kas mul on rasedusdiabeet või mitte. Tüütu ... ja valus ...
teisipäev, 15. märts 2016
Tähelepanuvõimest
Tegime eile õpilastega emakeelepäeva puhul Vikerraadios eetris olevat etteütlust. Lausest „Marssallik e-resident sooritab aga mängus egomaniakliku kontradmiraliga šahhi.“ sai üks õpilane kirja vaid „Marssaliga tsahhi.“, olenemata sellest, et lause loeti ei-tea-mitu-korda osadekaupa ette.
Täna aga potsatas tööpostkasti kiri homse kooliürituse ajakava kohta, kus minu nimi oli kirjutatud nii: Šmith. Ja seda olla isegi sekretär kirja koostajale tähthaaval ette öelnud ...
Täna aga potsatas tööpostkasti kiri homse kooliürituse ajakava kohta, kus minu nimi oli kirjutatud nii: Šmith. Ja seda olla isegi sekretär kirja koostajale tähthaaval ette öelnud ...
pühapäev, 13. märts 2016
Iga algus on raske
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis pole ma Johannese elukäigu kirjapanemisel eriti usin olnud. Alguses sai raamatutesse ikka miskit kirja pandud, aga see lapse esimeste eluaastate raamatu vorm pole minu jaoks kuigi mugav. Tahaks asju käigu pealt kirja panna, aga seal pole nende aastate jaoks paraku piisavalt ruumi ja jama on pilte ka juurde panna. Kuna nüüd on aga septembris teine laps tulemas, siis mõtlesin, et on aeg kaasaegseks hakata ja oma pere tegemisi blogisse kirja panema.
Viimase paari päeva teema on olnud tüütu köha-nohu viirus palavikuga, mille Johannes lasteaiast üles korjas. Sellel aastal on isegi hästi läinud: on olnud vaid mõned köhad-nohud ja paar palavikku. Eelmine aasta oli pooleteise kuu jooksul kolm kõrvapõletikku ja pidevad igasugused muud viirused, mis lõppes adenoidide operatsiooniga 25. veebruaril. Pärast seda on tervislik seisund poisil üsna rahulik olnud. Sellel aastal kimbutab ainult mingi nahahäda. Ei saa aru, kas on allergia või mingi muu jama. Tundub, et kakaod sisaldavad produktid teevad asja hullemaks. Kolmapäeval lähme allergoloogi juurde ja siis saame loodetavasti targemaks. Raplas ei saanud nahaarstilt suurt mingit abi, kuigi oli linnast käiv arst ja võik nagu pädevam olla, aga mis seal ikka. Loodame, et Johannese haigus annab ka paari päevaga järgi, et ei peaks paduhaiget last hakkama linna vedama. Elame-näeme.
Viimase paari päeva teema on olnud tüütu köha-nohu viirus palavikuga, mille Johannes lasteaiast üles korjas. Sellel aastal on isegi hästi läinud: on olnud vaid mõned köhad-nohud ja paar palavikku. Eelmine aasta oli pooleteise kuu jooksul kolm kõrvapõletikku ja pidevad igasugused muud viirused, mis lõppes adenoidide operatsiooniga 25. veebruaril. Pärast seda on tervislik seisund poisil üsna rahulik olnud. Sellel aastal kimbutab ainult mingi nahahäda. Ei saa aru, kas on allergia või mingi muu jama. Tundub, et kakaod sisaldavad produktid teevad asja hullemaks. Kolmapäeval lähme allergoloogi juurde ja siis saame loodetavasti targemaks. Raplas ei saanud nahaarstilt suurt mingit abi, kuigi oli linnast käiv arst ja võik nagu pädevam olla, aga mis seal ikka. Loodame, et Johannese haigus annab ka paari päevaga järgi, et ei peaks paduhaiget last hakkama linna vedama. Elame-näeme.
Tellimine:
Postitused (Atom)