Pühapäevane idüll

Triigin pesu, Vikerraadios mängib Rock Hotel — mõnus! (Ei tea, kas vanadus hakkab ligi hiilima?)

Johannesega mure

Viimasel ajal on meil Johannesega mure. Kooli alguse sisseelamine on tal aega võtnud. Eks tal on raske harjuda, et koolist tulles pole kedagi kodus ja peab pool päeva põhimõtteliselt üksi olema. Ema kas läheb kella kahest või tuleb kella kolmest. Mina jõuan koju 17.00-17.30 ajal. Heigo hoopis 18-19 ajal. Siis on vaja meeles pidada, et koju jõudes on vaja riided vahetada, süüa, kui välja läheb, uks lukku panna, tuled kustutada, õigeks ajaks trenni jõuda jne. Siiani ei ole ta pidanud nendele asjadele iseseisvalt nii palju mõtlema ja eks seda on väikesele inimesele pisut paljuvõitu. Lisaks veel õhtuti õppimised-lugemised. Varem sai ta vähemalt Jaani juurdegi minna. Jaani surm mõjus talle üsna rängalt. Jaan oli talle ju vanaisa eest. Selle aasta alguses hakkas ta kuidagi kapselduma. Ei läinud enam sõpradega mängima ja istus ainult kodus pärast tunde. Ärritus igasuguste asjade peale jube kergesti. Eelmine nädal läks täiesti hüsteeriasse selle peale, et palusin tal juturaamatust väikese tekstilõigu lugeda, sest ta oli lugemiku kooli unustanud.
Paar nädalat tagasi hakkas rääkima, et tema ei taha enam kergejõustikus käia. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Rääkides hakkas kooruma, et suuremad pidada narrima ja et raske on ka. Helistasin Andresele ja tema ei ole mingeid ütlemisi täheldanud ja harjutustega pidi Johannes ka väga edukalt hakkama saama. Tegelikult ma ju kodus ka näen, et talle meeldib igasuguseid trenniharjutusi teha. Teeb kätekõverdusi, kõhulihaseid, hüppab üle toolidest tehtud tõkete jne. Eelmine nädal selgus, et ta valetas mulle ka trennis käimise kohta. Ütles, et käis, aga tegelikult oli kodus ja telefoni vastu ei võtnud. No ja kust maalt siis järgi anda? Kui liiga sundida, siis tekib äkki veel suurem vastumeelsus?
Eile aga õnnestus ta X-Shoti püssiga ära osta, et ta ikka vähemalt selle hooaja lõpuni trennis edasi käiks. Nuias ja nuias seda püssi, kuni ma lõpuks pakkusin talle sellist vahetuskaupa. Pikemalt mõtlemata oli poiss sellega nõus, nii et sellest järeldasin, et ega mingit tõsisemat põhjust peale tahtmise/viitsimise vist ikka ei olnud. Hoiatasin ka, et ma saan teada, kui ta jälle valetama peaks.
Eks tal on uue elurütmiga harjumiseks aega vaja. Elame-näeme, mis sellest edasi saab :D

Uus algus

Jeerum! Eelmisest postitusest on möödas juba kaks aastat! Muu elu kõrvalt on blogi täitsa ununenud. Eile tuli üle hulga aja meelde ka Moonika blogi lugeda ja siis hakkasid endal ka jälle näpud natuke sügelema. Sain Heigo läpaka ka enda valdusse ja nüüd on postitusi ehk ka lihtsam teha. Telefoniga oli ikka maru tüütu ja eks see sellepärast unarusse jäigi.

Eniveis ... katsun jälle vaikselt elu dokumenteerida. Stay tuned ...

Haiguste järg – ehk hakkab looma

Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva tõusis Johannnesel öösel jälle rekordpalavik: 40,1. Õnneks ja imelikul kombel ei olnud ta viril ega midagi, vaid lihtsalt öösel katsusin teda korra ja tundus jube kuum. Kohe läks rohi sisse ja mingi hetk oli pea jahedam. Ruudi magas õnneks tavapäraselt.
Neljapäeval oli Johannesel ikkagi veel kerge palavik, aga õnneks ei midagi hullu. Ruudil on ka juba nii hea olemine, et genereerib ainult sigadusi ja terroriseerib Johannest.
Reedel (täna) käisime arstil. Kuulates olid kopsud õnneks puhtad, aga käisime ka vereanalüüse andmas. Vastused tulevad esmaspäeval. Loodame, et siis midagi väga hullu ei ole.
Ise ma ei ole loomulikult saanud laste kõrvalt mahti oma kõrgest palavikust taastuda ja see Raplas käik võttis korralikult võhmale. Herodese juures lastel verd ei võeta ja selleks tuleb ju polikliinikusse minna. Riidesse, autosse, autost välja, riidest lahti, riidesse, autosse, autost välja, riidest lahti, minu veeniveri teisel korrusel, kodinate ja lastega alla laborisse nende veri, riidesse, autosse. Seal vahepeal Ruudi trepist alla toomine, sest ta läks vales suunas; kui kõik juba valmis oli ja Ruudi mul süles, siis teatas Johannes, et ta tahab nina nuusata jne. Oeh. Kui Johannes pärast kõike seda polkliinikust väljudes ütles, et emme, lähme poodi ka, käratasin ma lihtsalt EI.
Homme on vaja näiteringiga Viljandimaale gastrollima minna. Loodan, et hääl alt ei vea. Iseenesest on minu abikaasa selles tükis kurguarst ja kui ma oleks impros teravam pliiats, siis saaks selle kuidagi ära kasutada, aga vaevalt, et ma lavapartnerit segadusse hakkan ajama. Vähemalt saan sellest kodusest kinumisest-kräunumisest (ja seda mitte haigusest, vaid lihtsalt sellepärast, et põnnidel on igav) natuke puhkust ...

Lõputud haigused ...

Olin mina reede öösel stuudios Jaani ja Arturi peol, kui Heigo helistas ja ütles, et Ruudi oksendab. Jessikas! Lippasin koju. Oksendamine jätkus kogu öö. Hommikul kell 6 oksendas ka Johannes kaks korda. Päeval oli olukord küll veidi parem, aga Johannesel tõusis kõrge palavik ja hakkas köhima. Ruudi lasi päeval veel paar laari. Ööseks jäin ise Johannesega alla magama ja Heigo läks Ruudiga üles. Öösel Ruudi ikka oksendas ja Johannesel oli palavik endiselt väga kõrge. Tipp oli 39,6! Iga kuue tunni tagant pidi rohtu andma.

Pühapäeval Johannese kõrge palavik jätkus. Ruudi oksendas ühe korra. Öösel oli Ruudi väga rahutu. Üle kahe tunni lihtsalt röökis nutta ja kuidagi magama ei jäänud. Andsime talle isegi valuvaigistit, sest kõigele lisaks tuleb tal veel neli hammast korraga ja mõtlesime, et need teevad valu. Mingit tulemust ei olnud. Siis torkas mulle aga pähe, et ta pole ju õieti midagi söönud. Ja sõigi Ruudi öösel 1.30 pool banaani ära. Aga kahjuks nutukoor jätkus. Lõpuks ta ikka jäi magama. Johannesel oli endiselt kõrge palavik ja andsin jälle ühe korra rohtu.

Esmaspäeval oli juba parem päev. Johannesel päeval enam palavikk polnud ja Ruudil püsis ka toit sees. Õhtul 5-6 ajal hakkas Johannesel aga jälle palavik tõusma, aga õnneks ei pidanud enam talle rohtu andma. Päeval õnnestus Ruudi oma voodisse tudule saada.

Kuidas selline asend mugav saab olla?

Kui ma näidendiproovis olin, siis Ruudi oksendas jälle ühe korra. Öösel Ruudi jälle ärkas mitu korda ja tahtis juua ja minul olid korralikud külmavärinad. Varahommikul tundsin, et pea on tulikuum ja kehv on olla. Kraadisin ja sain tulemuseks 38,9. Jessikas! Heigo oli juba tööle läinud ja ma püsisin vaevu jalgel. Võtsin kohe Ibumaxi sisse, et suudaks natukenegi lastega tegeleda. Õnneks oli neil juba olemine ok ja Johannes aitas Ruudiga tegeleda. Heigo tuli ka kiiremini koju mulle appi. Kudesin päev otsa 39 kraadi piirimail.

Kolmapäeva hommikul oli mul juba olemine ok ja palavikku peaaegu polnud. Aga kogu pere köhib korralikult. Ja hommikul rõõmustasin liiga vara. Johannesel tõusis jälle palavik ja Ruudi jäi ka sellesse viirusesse. Mõlemal on palavik 38,8.

Haiguse ajal on lina asendamatu

To be continued ...

Kumb on kumb?

See tunne, kui avastad, et kõik Johannese esimesel eluaastal tehtud pildid on kõvakettalt müstilisel kombel kadunud ... 😢