Oma eluajal oli ta paras türnühvel, aga nagu Toomas peielauas ütles, oli ta siiski eriline inimene ja nagu Oldi ütles, siis ta alati aitas teisi. Jaan tabas väga õigesti naelapea pihta. Paps oli väga hea ja abivalmis mees, aga ta ei osanud seda ise hinnata. Ta ei võtnud oma tööde eest väärilist tasu ja seda kasutati palju ära. Vähe oli neid, kes talle ikkagi vastupunnimisest hoolimata suurema summa pihku surusid. Enamikul oli hea meel, et nii hea töö nii odavalt saavad.
Meie lapsepõlv möödus vaesuses, aga õnneks ei olnud sellel ajal ka veel sellist tohutut tarbimise hullust nagu tänapäeval (või vähemalt ei saanud ma sellest siis aru). Liikuma me väga ei saanud ja ei näinudki, mis poes saada on. Aga ega meil igav küll ei olnud. Päris palju mänguasju tegi meile paps ja mõned asjad tema juhendamisel ka ise.
Viimasetel aastatel vaevas papsi hinge, et ta ei ole meile midagi lubada saanud. Ma ei heida talle seda ette. Tema oskas oma elu sellel ajal niimoodi elada ja sinna pole midagi parata. Ta on meile andnud rohkem kui rahas mõõta saab. Töökus, abivalmidus, tähelepanelikkus, loomade eest hoolitsemine ... Tänu papsile ma teen surmani vahet, mis asjad on paksud, peenikesed, jämedad, õhukesed, laiad, kitsad. Mul on kodus tema tehtud trepp, lillepostament, laste ronimistorn, kiikhobu, pildiraam, kuhu ta on pannud oma hinge. Koos tegime mulle vannitoakapi. Seda ei saa rahas mõõta.
Ütlesin seda kõike talle ka viimasel korral, kui ma tema juures käisin. Kui ta enam ei ärganud. Aimasin, et rohkem ma teda võib-olla ei näe, aga hinges oli ikka väike lootus, et ta teeb jälle meditsiinile ninanipsu, et ta tuleb veel ühe korra sellest välja, et ma saan veel ... Istusin ta juures ja ütlesin, et ma olen sinu juures. Sa ei pea üksi ära minema. Aga ta tegi seda ikka üksi ...
Mul on hea meel, et kui Jaan teda viimane kord enne Taisse minekut nägi, siis oli papsil väga hea päev. Ta oli rohkem selge kui sassis ja nad said veel juttu ajada. Pärast seda läks ta olemine iga päev järjest kehvemaks. Järjest rohkem sassi. Viimasel reedel ei olnud ta veel voodistki üles saanud, kui ma teda hommikul vaatama läksin. Põetajad ka imestasid, sest sellel ajal pidi ta juba ammu tavaliselt jalul olema. Ta oli sassis. Tahtis minna sinna, kus magada saab, kuigi ise oli voodis. Jupp aega oli temaga jauramist. Lõpuks sain ta ikka sööma ka, kuigi topsi ei suutnud ta enam väga käes hoida. Toitsin teda ise. Korralikku vestlust meil sellel päeval enam ei olnud. Laupäev oli ainuke päev, mis mul tema külastamisel vahele jäi. Mõneti ma kahetsen, et ma teda siis vaatama ei läinud, aga samas oli ta sellel päeval veel rohkem sassis kui reedel, nii et ta oli õhtul isegi ühe käega kinni pandud. Ta jalad ei olevat enam kanda tahtnud ja ta hakkas üle voodi serva välja kippuma ja oleks endale viga teinud. Pühapäeval ta enam ei tõusnud ... Oleks ma seda teadnud, oleksin reedel ta juures kauem olnud ... Oleksid ...
Mõistusega võttes on mu süda rahul, sest ta sai nüüd vaevast lahti. See ei olnud ka enam mingi elu. Aga ikka on tohutult kurb ja ebareaalne, et teda enam ei ole. Emotsioonid käivad ka seinast seina. Ühel hetkel lahistan nutta, teisel on mul isegi hea meel, kolmandal olen lihtsalt tuim. Seda viimast millegipärast kõige rohkem.
Ma loodan südamest, et sul on nüüd parem. Puhka rahus, kallis paps!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar