Millal ükskord?

Tabasin ennast Ruudit vaadates järjekordselt mõtlemas, et millal tal ükskord need hambad tulevad. Ja sealt edasi mõtlesin, et väikeste lastega me kipume alati ootama seda, mis veel käes ei ole. Millal ta keerama hakkab? Millal ta roomama hakkab? Millal ta haarama hakkab? Millal ta istuma hakkab? Millal ta normaalselt magama hakkab? Ja nii edasi ja nii edasi. Püüan järjest rohkem nautida hetke ja mitte kogu aeg oodata midagi uut (välja arvatud magamise teema ... seda ei saa nautida, kui ta õhtul magama ei jää ja öösel ei-tea-mitu-korda ärkab). Samas on see võib-olla evolutsiooniliselt inimesele omane oodata midagi uut, huvitavat ja näha arengut? Vot sellised mõtted täna ...