Tuulerõuged

Kui keegi ütleb, et tuulerõuged on mingi kerge haigus, siis ma tahaksin seda inimest lüüa. Johannesel oli see kõike muudkui kerge. Panen siia kunagi meenutamiseks haiguse kulu.

1. päev

Esmaspäeva hommikul Johannest lasteaiaks riietades märkasin ta kõhul ja rinnal kahte punast täpikest. Korraks käis küll mõte peast läbi, et kas hakkavad rõuged tulema, sest kaks nädalat tagasi jäi Eugen nendega koju, aga guugeldades vaatasin, et rõugepunnid on ikka teistsugused ja panin need täpid dermatiidi arvele. Kui õhtul viiest Johannesele lasteaeda järgi läksin, siis ta kurtis peavalu. Piret ütles ka, et pea on tal õhtul valutanud. Siis nägin käeseljal jälle ühte punni, seekord suuremat ja küsisin Pireti käest, millised need tuulerõuged välja näevad. Tõstsime särgi ka üles, et neid kahte hommikust täppi näidata ja oh imet – punne oli rohkem ja üks ikka konkreetne vesivill. Piret „lohutas“, et jah, teil on tuulerõuged. Johannes oli üsna kutu olemisega ja kui koju jõudsime, siis tal oli 38,6 palavik. Olemine läks tal järjest kehvemaks ja ka punne oli päeva jooksul päris palju tulnud. Kuna mul polnud briljantrohelist kohe võtta, tegin punnid saialilletinktuuriga kokku. Osad olid valusad ja Johannes röökis täiest kõrist ja Ruudi seal kõrval takkajärgi. Lohutasin ennast sellega, et õnneks tuleb punne täpitada kord päevas. Õhtul tõi Heigo apteegist rohelist ka. Õhtuks tõusis palavik nii kõrgeks, et pojal pea ja silmad valutasid, seega andsin Nurofeni sisse.

2. päev

Hommikul oli Johannes suhteliselt reibas. Pool keret sain täpitatud karjumise saatel ja Heigo (õnneks tal oli vaba päev) ütles, et teeb pärastpoole ülejäänud. Punne oli päris palju ööga juurde tulnud, aga jalad olid endiselt üsna puhtad. Helistasin ka perearstile ja uurisin, mida veel olukorra leevendamiseks teha saaks. Öeldi ainult, et ville peab kindlasti kuivatama, sest muidu võivad armid jääda. Suurt pesu ka teha ei tohi. Kuna olukord kriitiline polnud, läksin ikkagi tööle. Õhtul hakkas jällegi ka palavik tõusma, aga mitte väga kõrgeks. Enne magamaminekut juhtus Johannesel ka väike õnnetus ja piss tuli püksi. Kasutasin juhust ja pesime pepu-jalad puhtaks ja tegime uued punnid üle (jällegi kisamise saatel). Magama läks ta üsna rahulikult ja enesetunne kõige hullem polnud, kuigi palavik oli jälle 38 kandis. Rohtu siiski veel ei andnud. Hilisõhtul hakkas ta ikkagi nutma ja kurtis sügelemist. Ahjaa, Zyrtekit andsin ka sügelemise vastu (alguses ainult õhtul, pärast hommikul ka ja 5 tilka). Johannese nutu peale hakkas ka Ruudi väga haledalt nutma ja Heigo kolis Johannesega alla magama. Andsin jällegi ka palavikurohu sisse ja öö möödus suhteliselt rahulikult. Tahtis ainult mitu korda juua saada.

3. päev

Naistepäev. Heigo läks tööle. Johannesel olemine kõige hullem pole, aga söögiisu ka väga pole. Punnide täpitamise ees on Johannesel juba paaniline hirm ja hakkab sellest rääkides juba nutma. Jällegi röökimine, aga saame suure vaevaga selle töö ikka tehtud. Vahepeal tulid ema ja Jaan ka head naistepäeva soovima ja ema ehmatas Johannest nähes päris ära. Meie nii hullud ei olnud olnud, aga Johannes on ikka korralikult suuri ville täis. Ööga on neid jälle ka juurde tulnud. Isegi silmade ümbruses oli mitu tükki ja ülemise huule peal ka, rääkimata kubemest ja pepuvahest. Suhu õnneks ville polnud veel tulnud. Õhtuks tõusis jälle palavik, aga päeval oli tal olemine isegi nii hea, et mängis. Öö oli üsna rahutu, sest punnid sügelesid ja ei lasknud magada. Heigo kolis Johannesega jälle alla magama.

4. päev

Siiani kõige hullem päev. Juba hommikul on palavik 38,3. Punne on küll juurde tulnud, aga mitte enam nii palju. Ema tuli mulle toeks ja otsustasime, et tikuga täpitades läheks igavik ja otsustasime selle kohutava tööga kiiremini ühele poole saada ja teha lapp viinaga kokku, et saaks suurema pinna korraga tehtud. Perearstile helistasin enne ka ja sealt öeldigi, et meil on see hullem tuulerõugete variant, mille puhul võib isegi nädala jagu palavikku olla. Soovitas ka viinaga punnid üle teha. See punnide määrimine paneb närvid ikka korralikult proovile, sest Johannes läks täiesti hüsteeriasse juba enne punnide puutumist. Põgenes eest ära ja anus, mind pisarsilmil, et emme palun ära tee. Õudne! Ema aitas teda lõpuks kinni hoida, et ma saaksin selle töö ära teha. Nägu täpitasin nii, et läksin talle kaksiratsi peale ja hoidsin jalgadega käsi kinni, et ta ei saaks neid näo ette panna. Kohutav on oma lapsele nii teha, aga iseenesest need punnid ei pidavat nii kiiresti kuivama ja töötlemata võivad ka armid tõenäolisemalt jääda. Ise ka lõpuks nutsin ja käed värisesid. Moonika käest sain mingi udupeene vahu, mis peaks punne jahutama, sügeluse ära võtma ja ei pidavat valus olema. Täna seda veel ei proovinud, sest ei tahtnud rohkem traumeerida. Esialgu pidin ka tööle minema, aga helistasin Meritile, et ma ei tule. Hea, et ei läinud, sest juba lõuna ajal oli tal palavik nii kõrge (39,2), et pidin rohtu andma. Emal oleks temaga väga raske olnud üksi mässata. Palavikurohtu andsime ka õhtul enne magamaminekut ja Heigo võttis reede vabaks, sest mul olid närvid juba kergelt öeldes läbi.

5. päev

Õnneks möödus öö rahulikult ja hommikul palavikku ei olnud. Seega sain hommikul juhatuse koosolekule minna ja Heigo lubas Johannese vahuga kokku teha. Selgus, et see polnudki valus, vaid ainult mõned kohad veidi kipitasid. Usun, et tegelikult poleks ka rohelise või saialillega tegemine valus, aga tal on lihtsalt juba ette hirm ja paanitseb üle. Vahuga tegime punnid üle kolm korda päevas. Selja peal on ikka hullult suured punnid. Ega see vaht nii vänge pole kui roheline või saialill. Esimene päev ilma palavikuta. Johannes ei lubanud küll punnidest pilti teha, aga pool-salaja tegin ikka, et oleks kunagi meenutuseks vaadata, kui hullusti neid punne oli.

6. päev
Esimesed punnid hakkavad ära kaduma. Jällegi pole õnneks palavikku. Ville ikkagi leidub ja vahuga teeme neid kokku kolm korda päevas.

7. päev
Olukord läheb järjest paremaks. Endiselt vahutame ville kolm korda päevas. Ootame, millal veel paremaks läheks, et saaks pesema minna. Pea on tal ikka väga must – ikkagi nädal aega pesemata.

8. päev
Päris palju punne on ära kadunud ja juba käib õhtul kergelt duši all. Turja peal on üks suur vill ja juustes mõned üksikud, mida hommikul ja õhtul määrime.

9. päev
Saialillega teen kokku turja peal olevat punni, millele ei taha kuidagi koorikut peale tulla. Õhtul on ka pärast haigust esimene peapesu.

10. päev
Olukord sama. Uuendan postitust siis, kui viimasele villile on koorik peale tulnud.